Skip to footer
Võim ja julgeolek

MEELIS OIDSALU Kindral Herem versus brändigurud

Järvakandi mees reservkindral Martin Herem ajas 2024. aastal oma väljaütlemistega julgeolekueliidil harja punaseks. Rahva usku riigi turvalisusse kaitseväe eelmisel juhatajal lörtsida ei õnnestunud, see hakkas uuringute järgi langema alles pärast Donald Trumpi ametisse valimist.

Delfi meediamaja tegeles eelmisel nädalal massiivse artiklisarja raames väidetavalt Eesti ühiskonda halvanud sõjahirmuteema kajastamisega. Esiteks tunnustus Delfile, et see vajalik teema üles võeti. Sõjaärevuse verbaalne ventileerimine on vajalik, nagu ka arutelu selle üle, kuidas üldse sõjahirmust rääkida. Teisalt oleks seda olulist teemat saanud käsitleda andmepõhisemalt, leiab toimetaja Meelis Oidsalu.

Lugesin Delfi möödunudnädalasest ulatuslikust sõjahirmuartiklite sarjast välja kaks läbivat sõnumit: (a) sõjahirmul on suur ja kahjulik mõju nii majandusele, sündimusele, vaimsele heaolule ja rahvussuhetele; (b) suur osa sõjahirmust on valede sõnumite ja ülepaisutatud suhtekorralduse tagajärg. Mõlema väite puhul oleksin igatsenud andmepõhisemat lähenemist.

Riigikantselei on juba Covidi-pandeemia ajast teinud avaliku arvamuse seireuuringuid, kus käsitletakse nii Eesti elanike üldist stressitaset, hinnangut majanduslikule toimetulekule kui ka sedasama sõjahirmu ja kaitsetahet. Akuutse stressi tase oli mõnevõrra, aga siiski püsivalt Covidi ajal kõrgem kui praegu. Sõja võimalik laienemine Eestisse valmistas 2024. aastal Eesti elanikele vähem muret kui maksupoliitika, majanduslik toimetulek või ka sõda Ukrainas, olles murede esikümnes viiendal kohal.

Kommentaarid