«Tema esindajate kinnitusel suri Brendel rahulikult teisipäeval Londonis, olles ümbritsetud oma lähedastest. Tema lähedased – elukaaslane Maria Majno, Irene Brendel, lapsed Doris, Adrian, Sophie ja Katharina ning neli lapselast – avaldasid avalduses, et mälestavad teda sügava tänutunde ja armastusega.

Pikalt kriitikute ja kuulajate poolt kõrgelt hinnatud Brendel oli mitte ainult pianist, vaid ka esseist, poeet ja teravmeelne mõtleja, kelle loominguline ulatus ulatus kontserdisaalist väljapoole. Tema huumorimeel oli vankumatu ja silmapaistev igas tema loomingulises väljendusviisis.

Brendeli muusikaline tee ei alanud tavapärasel viisil. 1931. aasta 5. juulil sündis ta Wiesenbergis, toonases Moravias (tänapäeval Tšehhi Vabariik). Ta kasvas üles Austrias, liikudes vanematega ühest kohast teise sõjast räsitud riigis, mis andis tema maailmavaatele omapärase absurditaju. Ükski tema pereliikmetest ei olnud muusik ega ilmutanud erilist annet, ka Brendel ise ei paistnud lapsepõlves silma erakordsete võimetega.

Muusikateele juhatas teda siiski sisemine uudishimu. Ta alustas klaveriõpinguid toonases Jugoslaavias ja jätkas hiljem Grazi konservatooriumis Austrias. Tema kõige olulisemaks õpetajaks sai hiljem Lucerne’is Edwin Fischer, kelle käe all kujunes Brendeli arusaam kirglikust, ent distsiplineeritud mängustiilist. Huvitaval kombel lõppes tema ametlik muusikaline koolitee juba 16-aastaselt – edasi täiendas ta end peamiselt ise.

«Õpetaja võib olla liialt mõjukas,» on ta öelnud. «Iseteaõppinuna õppisin umbusaldama kõike, mida ma ise läbi ei hammustanud.»

Brendel debüteeris avaliku esinemisega 17-aastaselt Grazis. Algselt spetsialiseerus ta Ferenc Liszti loomingule, kuid laiendas peagi oma repertuaari Kesk-Euroopa klassikaliste heliloojate teostele. Kaasaegset muusikat ta vältis, eelistades sukelduda süvitsi oma lemmikheliloojate, eriti Beethoveni, maailma.

Ta salvestas Beethoveni klaverikontserdid neli korda, viimati 1999. aastal Viini Filharmoonikutega, dirigendipuldis Sir Simon Rattle – muusik, kellega Brendelit sidus aastatepikkune viljakas koostöö. 1989. aastal tunnustati teda Suurbritannia KBE ordeniga, mis tema Austria kodakondsuse tõttu jäi siiski ainult aumärgiks.

Rahvusvahelisele lavale jõudis Brendel suhteliselt hilja – tema tõeline suurus sai laiemalt teatavaks alles 45-aastaselt. Tema mängu iseloomustasid emotsionaalne sügavus ja peen tundlikkus helilooja kavatsuste suhtes. Selgepiiriline struktuur ja sisemine kirg ühinesid tema interpretatsioonides harukordselt tasakaalukal moel.

Vanemas eas hakkas Brendelit kimbutama seljavalu, mis sundis teda vältima füüsiliselt nõudlikumaid teoseid. See aga võimaldas tal avastada uuesti Bachi ja Schumanni rikkaliku, ent tehniliselt vähem koormava muusika. Ta jäi elu lõpuni truuks oma «armastatud Beethovenile», kelle vastu, nagu ta ise ütles, kasvas tal austus «päev-päevalt, tund-tunnilt».

Lisaks muusikale oli Brendel viljakas kirjanik. Tema 1976. aastal ilmunud esseekogumik Musical Thoughts and Afterthoughts» näitas tema sügavat intellekti, mis ulatus palju kaugemale muusikast. 1998. aastal ilmunud luulekogu «One Finger Too Many» jagas lugejatega tema vaimukust ja kultuurilist mängulisust.

2008. aasta detsembris pälvis Brendel Saksamaal Baden-Badenis Herbert von Karajani elutööpreemia ning sama kuu lõpus andis ta oma viimase avaliku kontserdi Viinis, olles soleerimas Mozarti 9. klaverikontserdile. Briti ajaleht The Daily Telegraph nimetas seda üheks kümnendi suurimaks kultuurisündmuseks.

Vahetult pärast seda tabas teda ootamatu kuulmislangus, mille tulemusel ta kuulis vaid moonutatud helisid. Ent ka siis jätkas ta loengute ja meistrikursuste andmist, jagades oma teadmisi noorematele muusikutele.

80-aastane laulja, kes astub juunis üles Glastonbury festivali legendide laval, kinnitab, et muul ajal ta seda jooki ei tarbi, kuid esinemiste eel aitab see tal lõõgastuda ja häält korras hoida.