«Mina kardan 9. mai pärast päris tõsiselt. Ma täitsa tunnen, et midagi toimub ja ma arvan, et seda valmistatakse päris korralikult ette,» tunnistab Anna, kes on täna Eesti iluuisukoondise peatreener, Rocca al Mare uisukooli direktriss ja treener ning omanimelise uisuklubi president. Teades, kui oluline päev on võidupüha venelastele, oli ta juba Eesti iluuisutamise 90. aastapäeva tähistavat galat ette valmistades selle kuupäeva välistanud. Et olukord riigis aga sellise pöörde võtab, et on küsitav, kas 10. mail Tallinnas mingit pidu üldse pidada saab, ei osanud Levandi uneski aimata. 
 
Iluuisutamine on ju üks spordialasid, mida harrastavad eestlastest vaat et rohkemgi vene noored?
Meil on segarühmad, kõik treenerid valdavad mõlemat keelt. Kes tahab, see tuleb ja teeb sporti. Minu meelest kõige parem integratsioon. Lapsed näevad, et nad ei ole teistsugused. Et kõigile antakse samasugused ülesanded, räägitakse sama juttu. Rahvusel ei ole mingit rolli, treener nõuab kõigilt sama!
 
Kuigi viimasel ajal peab osa venelasi eestlasi fašistideks, saavad eestlased ja venelased uisugalal rõõmsalt kokku?
Uisutamises rahvuspiirangut ei ole ja meil ei ole mingit sõda. Meil on olemas meie austatud (uisu)veteranid, keda galal esile toome ja kes loodetavasti jääl oma etteaste teevad. Kohal on kõik Eesti uisuklubid ja koolid oma numbriga. Ka Tartust, Narvast ja Kohtla-Järvelt. Lisaks koondis ja koondisekandidaadid.
Aga praegu oleme tõesti ise natuke pabinas, kas meie üritus ikka saab neljapäeval toimuda. Kas rahvas tuleb kohale?
Me väga-väga loodame, et see mure läheb meist mööda. Mis sõltub muidugi ka meist endist, kuidas me toimunule reageerime. Kui läheme õnge ja hakkame tegema seda, mida meist oodatakse, selles mõttes, et samamoodi vastu möllama ja kaklema, siis …
Kui me vaid suudaksime rahu säilitada! Mida on toimuvat vandalismi vaadates väga raske teha. Sest see, mis toimus, on kohutav ja ma arvan, et häbiks igale normaalsele kodanikule. Imestama paneb, et meie kõrval elab nii palju inimesi, kes ei armasta oma kodumaad, ei hooli.
 
 
Kas Ida-Virumaa uisutajad ikka tulevad Tallinnasse?
Loomulikult. Aga selge see, et kui Tallinnas 9. mail midagi suurt toimub, jääb kõik ära. On ju näha, et probleeme tekitatakse sihikindlalt. Kui keegi juhendab, siis see ei tähenda, et kõik venelased on sama meelt. Ma tean, et väga paljud on sellele vastu. Olen kuulnud, et just samad inimesed, kes läksid pronkssõdurit kaitsma, just nemad olid kõige rohkem pettunud järgnenud vandalismis. Nende eesmärk oli ju hoopis teine. Emotsionaalne, oma veteranide, oma au kaitsmine. Ei saa ühe mõõduga mõõta: oled venelane, oled paha. Inimesed mõtlevad ja elavad erinevalt. Spordis on selles mõttes lihtsam — meil on ühine huvi. Kui läheme rahvusvahelisele areenile, mitte kedagi ei huvita, mis rahvusest sa oled. Kui Kristina Šmigun võidab Olümpial kuldmedali, siis kõik ütlevad, et meie Kristina. Isa järgi on ta tegelikult venelanna. Või Ksenja Balta — meil on neid vene nimesid küll ja küll. Aga nad on Eesti kodanikud ja kannavad uhkusega Eesti lippu ja kuulavad Eesti hümni. Eesti on nende kodumaa.
 
Käisid poolteise nädala eest Moskvas ema vaatamas. Kuidas seal olukord oli?
Siis oli kõik rahulik. Ema peaks suvel Eestisse külla tulema. Ma ei teagi nüüd, kuidas talle viisa teha ja asja korraldada. Ma väga loodan, et selleks ajaks on kõik maha rahunenud.
 
Ilmselt suhtled emaga praegu tihedalt telefonitsi. Kuidas tema toimunut näeb?
Sõltub ju, millist propagandat neile seal tehakse. Neile räägitakse kõik pahupidi. Absoluutselt mitte seda, mis Eestis toimub, vaid see, mida neil on vaja rääkida. Ja loomulikult, ema usaldab seda, mis neile iga päev räägitakse, oma meediat, oma valitsust. Vaat see on väga raske — talle selgeks teha, et asjad ei käi nii, nagu neile on seal serveeritud. Neid krutitakse seal ikka päris kõvasti üles.
 
Ehk on meilgi probleem selles, et meedia pole venekeelsele elanikkonnale piisavalt õiget infot andnud?
Ma ei oska öelda, ma ise vaatan põhiliselt AK-d. Meie peaministri kõne oli ka vene keeles, see oli küll minu meelest parim asi, mis praegu võimalik teha oli. Ta võiks seda tihedamini teha. Väga kahju muidugi, et suur hulk riigi elanikke ei valda riigikeelt, aga nendega on vaja siiski suhelda, info edastada. Kui vene meedia seda küllaldaselt ei tee, tuleb sellega ise tegeleda. Nagu elu näitab, on see siiski meie kõikide probleem. Eks on muidki probleeme: kui edaspidigi elada ühes riigis kahe haridussüsteemi järgi, ei tule midagi head. Üks käib Venemaa järgi, teine Eestimaa järgi. See on mõeldamatu!
 
Mõnes mõttes tulid praegu ka kitsaskohad ilmekalt välja?
Tegelikult küll. Liiga plahvatuslikult muidugi, aga need on olemas.
 
Oled oma töös täheldanud, et lapsed rääkisid trennis Tallinnas toimunust?
Lapsed sellest ei räägi. Trennis me teeme trenni. Aga paar vanemat on helistanud küll ja öelnud, et maikuus lapsed, kes kasutavad ühistransporti, trennis käia ei julge, sest tee läheb läbi kesklinna. Mis on kurb. Mis näitab, et ikkagi kardetakse.